Louis XIV, Päikesekuningas, andis André Le Notrele, botaanika, arhitektuuri ja maalimise asjatundjale, ülesande kujundada ääretud aiad, mis rajati aastatel 1660-1670.

Geomeetrilise kujunduse ja ratsionaalse, plaanipärase ja intrigeeriva värvikasutuse kombinatsioon jättis mulje, et tegemist on “intelligentsi aedadega”.

Kui aed on omaniku loomuse ja kavatsuste peegeldus, siis kirjeldab Versailles suurepäraselt isevalitsejat, kes võrdles end Apolloga, tarkusejumalaga. Algselt katsid need aiad 8000 hektari suurust ala ja neid ümbritses 43 kilomeetri pikkune müür 22 väravaga.

Selleks, et tänapäeval Versaillesse sisse saada tuleb ära seista pikk-pikk järjekord, kui ainult aeda jalutama minna, siis saab lühema järjekorraga sisse.

Versailles ja tema suurepärased aiad said Prantsuse avaliku sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise elu keskuseks. Eesmärk oli jõuliselt kindlustada monarhia võimu tsentraliseerimist.

Kuningas oli aedadest vaimustuses ja pidevalt teisendas neid. Lillepeenraid muudeti alalõpmata, mõnda neist lausa iga päev. Kõikjale asetati marmorist ja pronksist raidkujusid ning imelisi purskkaeve.

Ahvatlusi on elus palju, valikuid veelgi rohkem, mida valida -mida jätta, kuhu minna - kellega olla. Mõni hetk on sassis, mõni selgem, vali tee südamega, siis on elu helgem.